1930. aastate alguseks olid endise laevatehase aladele kanda kinnitanud kaks olulist materjali- ja tarbeesemete tööstust. Üle tänava kolis 1932. aasta detsembris Lorupi klaasivabrik, millest kujunes hiljem, nõukogude ajal, Tarbeklaasi tehas. Ainsana klaasitehase kasutuses olnud hoonetest on tänaseni säilinud kollane kivimaja, mille küljes ripuvad diskokuulid. Teised tootmishooned on lammutatud – need paiknesid üle tänava, nüüdsete uute majade taga. Muide, 1930. aastatel asus kollases majas peenlihvimise osakond, kus valmistati näiteks kristallvaase, mida hinnatakse kõrgelt ka tänapäeval.

1924. aastal asutati Koplis Eesti Kummitööstus. Selle üheks eestvedajaks oli inseneriharidusega Harry Feldmann ning suure osa esialgsest tööst tegid ära tema pereliikmed. Alguses tegutseti väikese hoovimajas renditud ruumides endise Vene-Balti tehase territooriumil, kus valmistati jalanõutaldu ja kontsakaitsmeid. Kuna Eestis valitses sel ajal kummitoodete põud, saavutas Feldmanni toodang kiiresti edu – juba esimese aastaga jõuti kasumisse ning tootmist laiendati ka teistele kummist esemetele. 1932. aastal kolis kasvanud ettevõte endise Bekkeri tehase alale Marati tänaval.

Mõlemad tööstused olid 1930. aastatel Kopli eluolu kujundamisel olulise tähtsusega. Klaasivabrikant Johannes Lorup ja kummitööstur Harry Feldmann olid edumeelsed ettevõtjad: nad rajasid uusi eluhooneid, asutasid töötajate ametiühinguid ja korraldasid aktiivset seltsielu. Tänu nende tegevusele ja paljudele muudele asjaoludele kujunes Koplist 1930. aastate keskpaigaks hinnatud linnaosa, kuhu tõepoolest taheti elama tulla.

Kahjuks saabus II maailmasõda koos sellele järgnenud okupatsioonidega. Feldmann, kes oli juba varem korra kogu oma vara kaotanud, siirdus Saksamaale. Kummitööstus jäi, aga jätkas tegevust uutes oludes.