Heitke pilk kõrvalasuvale Ankru 6 krundile, kus paistavad angaarid ja uhke Põhjala märk. See ongi kunagise Põhjala kummitööstuse logo – kolme kuusega kaunistatud kummikuid on kunagi leidunud pea igas Eesti kodus. Eesti Kummitööstuse asutas 1924. aastal inseneriharidusega Harry Feldmann koos sugulase Karl Feldmanni ja ühiskonnategelase Friedrich Johann Uibopuuga. Kuni 1930. aastani kandis tootmiskompleks nime Eesti Kummitööstus. Esialgu asus tehas poolsaare lõpus, endise Vene-Balti laevatehase ruumides, kuid 1932. aastal koliti siia – Bekkeri tehase tootmishoonetesse. Aastate jooksul laienes nii nõudlus kui ka tootevalik: Põhjala tehases hakati tootma lutte, kalosse, botikuid, kummikuid, spordijalatseid, mänguasju, spordivahendeid, kustutuskumme, ratta sise- ja väliskumme, voolikuid ning kummeeritud riiet vihmamantlite ja gaasikaitseülikondade jaoks. Kui 1925. aastal töötas tehases vaid kuus inimest, siis 1932. aastal oli töötajaid juba 100 ja 1939. aastaks 300 – see tegi Põhjalast Eesti mõistes suurtööstuse.

1970. aastatel töötas tehases ligi 700 inimest, kellest enamik olid naised. Pärast Eesti taasiseseisvumist suutis tehas tegutseda veel mõnda aega, kuni 1998. aastal tootmine lõplikult seiskus. Põhjala toodang oli enne nõukogude okupatsiooni väga kvaliteetne – on öeldud, et teise maailmasõja eel olid Põhjala tooted isegi paremad kui Soome Nokia tehase omad. Kuna tegemist oli ainukese kummitööstusega Eestis, oli nõudlus suur. Põhjala eksportis kummimaterjale ka Islandile ja Portugali, ehkki tagasihoidlikus mahus. Nõukogude ajal kvaliteet langes ning tootmisesse lisandusid sõjaväelised tooted, nagu näiteks gaasimaskid. Samas angaaris, millel ilutseb ajalooline logo, on tänaseni säilinud mõned vanad kummitööstuse masinad. Ka kummitehniliste toodete valmistamine jätkub seal väikeses mahus – küll aga teise nime all.